Spammerid vs Tõnuonu 1:0

Oma suureks kurvastuseks pean nentima, et Tõnu on Altex-it puudutavad artiklid oma spämmiblogist maha võtnud. See tähendab, et ta siiski otsustas oma õiguste eest mitte võidelda.

Kes veel ei tea, siis lühidalt kokkuvõttes oli teema selles, et Tõnu nimetas Altex-it spämmijaks, viimane aga solvus selle peale ning saatis juristide abiga Tõnule ähvarduskirja, nõudega vastavad artiklid spämmiblogist eemaldada. Niipalju, kui mina aru saan, oli suurimaks probleemiks sõnade "spämm" ja "spämmija" kasutamine, mis Altex-i arvates on solvava tähendusega.

Spämm on mugandsõna inglise keelsest sõnast SPAM ning sellel on tõesti halvustav tähendus. Probleem pole mitte sõnas endas vaid konkreetses tegevuses, kui sellises. Nimelt on erinevad arvutiturbe firmad uuringute tulemusna jõudnud arvamusele, et 90% internetis liikuvatest kirjadest on spämm [Symantec 05.2009]. See tähendab, et kümnest kirjast üks on selline, millega on midagi mõistlikku peale hakata.

Eesti õiguskeeles selline termin, nagu "spämm" puudub. Infoühiskonna teenuse seadus ütleb, et sõna "spämm" asemel tuleb kasutada sõna "kommertsteadaanne". Tulles nüüd tagasi Altex-i kirja juurde, siis tuleks kohtus ilmselt hakata kõigepealt vaidlema sõna "spämm" mõiste ja sisu üle. Sisuliselt teeks see umbes sama välja, kui hakata vaidlema, kas sibi on ikka sibi või hoopis fekaalide eemaldamise operaator. On üsna selge, et selline vaidlus toob tulu ja kuulsust ainult juristidele.

Spämimise – vabandust, kommertsteadannete edastamise – legaalsus on veidi teine teema. Juriidilisele isikule e-kirja saatmine (näiteks aadressile info@mingifirma.ee) on reguleerimata ning seega võib seda pidada lubatuks. Füüsilisele isikule kommertsteadaannete saatmine on lubatud vaid teatavatel tingimustel. Nende kahe vahele jääb asutuse/ettevõtte töötaja, kelle e-posti aadress on kujul eesnimi.perenimi@mingifirma.ee. Ühest küljest on tegemist füüsilise isikuga, teisest küljest on tegemist ettevõttega. Kuna seadustes on selline juhus korrektselt reguleerimata, siis on see selline hall ala, kus juristidel tuleb veel oma aju ragistada ja võib-olla ka veidi piike murda.

Füüsilisele isikule on kommertsteadannete edastamine lubatud, kui:
a) on olemas adressaadi eelnev nõusolek;
b) kui kirjas on meetodi kirjeldus, kuidas edaspidistest teadaannetest keelduda;
c) ning kui on tagatud võimalus üldkasutatava andmesidevõrgu abil oma keeldumisõigust realiseerida.

Siinjuures tasub tähele panna, et kindlalt peavad olema täidetud kaks viimast nõuet, esimese nõude juures käib mulle teadaolevalt veel vaidlus selle üle, kas ja kuidas on lubatud avalikult kättesaadavatele ja/või teiste isikute poolt edastatud aadressitele kommertsteadaannete saatmine.

Näitena tooksin siia juurde enda praktika. Mul on hot.ee-s üsna mitu kontot ja enamikul olen ma jätnud alles linnukese kasti "Soovin saada infot ja reklaami erinevate toodete ja teenuste kohta". Põhjus on väga proosaline - ma soovin, et hot.ee oleks ka edaspidi tasuta keskkond ning selleks et see saaks olla tasuta, peab ta oma tegevuskulud katma teistest allikatest - antud juhul reklaami edastamise eest saadavatest rahadest. Samas pean ma saadud kirju spämmiks ning nad rändavad praktiliselt kohe prügikasti. Sõnaga "spämm" väljendan ma lihtsalt oma suhtumist nendesse kirjadesse.

Vaadates nüüd seda juhtumit, millest kogu lugu alguse sai, siis näeme, et Altex saatis kirjad Krediidiinfo andmebaasist saadud aadressitele. Arutlemata siin juures sellise tegevuse legaalsuse üle, vaatame tulemust. Vastavalt Altex-i enda väidetele saatsid nad teadaande 22 274 aadressile ning nendest ainult 604 (2,7%) käisid kampaania lehte vaatamas. See tähendab, et ülejäänud 97,3% oli tegemist kasutu kommertsteadaandega – spämmiga. Siinjuures võib muidugi vaielda veel erinevate nüansside üle, näiteks kas 6495 kirja avanud inimest pidasid seda kasulikuks või mitte ja muud seesugust, kuid põhimõtteliselt võib öelda, et Altex tegeles sellel konkreetsel juhul spämmimisega.

Ekraanipilt konkreetsest statistikast. Konkreetse artikli väljatrükk on manuses (Altex_krediidiinfo_campaign.pdf)

Kui nüüd tulla tagasi Tõnu spämmiblogi juurde, siis antud juhul on tegemist ühe väga heade tehniliste teadmistega isiku isikliku arvamuse avaldamise kohaga. Vastavalt Põhiseaduse paragrahvile 45 on igaühel õigus vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Antud juhul oli Tõnu arvamusel, et Altexi puhul on tegemist spämmimisega ning seda arvamust ja suhtumist sellisesse teguviisi ta oma isiklikus blogis ka väljendas. See tähendab, et ta realiseeris oma Põhiseadusega kindlustatud sõnavabadust. Vastavalt sama seaduse paragrahvile 41 on tal õigus jääda truuks oma arvamustele ja veendumustele ning teda ei tohiks veendumuste pärast võtta õiguslikule vastutusele võtta. Samas Altex-i juristide koostatud kiri nõudis arvamuse avaldamise lõpetamist ning selle nõudmise mitte täitmise korral lubati pöörduda kohtusse (õiguslikule vastutusele võtmiseks). Minu arusaamise kohaselt üritatakse siin tegeleda sõnavabaduse piiramisega.

Selliste üldiste väärtuste, nagu sõnavabadus, eest seismine on kallis lõbu, samas riigi poolne õigusabile tehtud kulutuste hüvitamine on üsna minimaalne (alla 10 000 krooni). Ilmselt see on põhjus, miks Tõnu Altex-it käsitlevad artiklid oma blogist maha võttis. Samas tean ma, et siinset blogi loevad ka juristid ning minu üleskutse Teile on - kui kellelgi on vähegi tahtmist ja võimalust, siis võiks pead kokku panna ja pro bono Tõnu natukese abistada. Ma ise oleksin siinjuures nõus aitama oma tehniliste teadmiste pagasiga. Mis arvate, kas selline asi tuleks kõne alla?